Kriminaalpoliitika.ee on justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna võrgukodu.
Kriminaalpoliitika.ee on justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna võrgukodu.
Euroopa Nõukogu konventsioon naistevastase ja perevägivalla ennetamiseks ning vähendamiseks defineerib perevägivalda järgmiselt. Perevägivald sisaldab kõiki füüsilise, seksuaalse, psühholoogilise või majandusliku vägivalla akte, mis leiavad aset perekonnas, kodus või praeguste või endiste abikaasade või partnerite vahel hoolimata sellest, kas toimepanija elab või elas ohvriga ühel elamispinnal.
Perevägivald kätkeb endas järgmisi olukordi:
Perevägivalla mõiste ei määratle ära sündmuse toimumise kohta. Vägivallajuhtum võib aset leida kas ohvri või vägivalla toimepanija kodus või väljaspool seda, näiteks tänaval, külas või mujal.
Paarisuhtevägivalda võib mõista kui praeguse või endise abikaasa, elukaaslase või partneri poolt toime pandud tegu, mis sisaldab kontrollivat käitumist, psühholoogilist, füüsilist või majanduslikku vägivalda või seksuaalset sundust ning mis võib tekitada ohvrile psühholoogilisi kahjustusi ja füüsilist valu. Vägivald võib jätkuda peale suhte lõppemist, mistõttu ohvri ja vägivallatseja ühine eluase pole määrav.
Naiste vastu suunatud vägivald tähendab igasugust soolisel erinevusel põhinevat vägivalda, mille tulemuseks on või mis võib tõenäoliselt lõppeda füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahjustuse või kannatuse tekitamisega naistele, kaasa arvatud sellise tegevusega ähvardamine, sunniabinõude tarvitamine või vabadustest ilmajätmine, kas avaliku või eraelu sfääris. Käesolevas materjalis käsitletakse naistevastast vägivalda ainult pere- ja paarisuhte kontekstis.
Laste väärkohtlemist võib defineerida kui füüsilist, vaimset või seksuaalset väärkäitumist, hooletussejätvat või halba kohtlemist alla 18aastase lapse suhtes, mis võib ohustada või kahjustada lapse tervist ja heaolu ning mis on toime pandud isiku poolt, kes on vastutav lapse heaolu eest. Laste väärkohtlemisena tuleb käsitleda ka vanemate või teiste pereliikmete vahelise vägivalla pealtnägemist.
Vanemate väärkohtlemisena võib käsitleda alaealiste või täiskasvanud laste poolt toime pandud vaimset, füüsilist, seksuaalset vägivalda, majanduslikku ekspluateerimist või mitte toimetulevate vanemate hoolitusse jätmist või hülgamist.
Peretüli ja perevägivald
Peretüli ja vägivald võivad tunduda sünonüümidena nagu seda mõnikord meedias käsitletakse või politseistatistikas esitatakse, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Tüli võib käsitleda kui võrdse staatusega pereliikmete omavahelist vastasseisu või vaidlust, mis on tekkinud erimeelsustest või ideede ja huvide konfliktist. Näiteks avaldab üks inimene pahameelt teise inimese mingi tegevuse või tegevusetuse suhtes. Teine inimene seevastu püüab kaitsta enda käitumist. Oma seisukohtade avaldamine võib minna üle tüliks, kui üks või mõlemad osapooled muutuvad vihaseks. Kui konfliktne olukord on juba tekkinud, siis võib see sageli laieneda. Sõnakasutus muutub teravamaks ning vaidlusse haaratakse ka teemasid, mis ei olnud algselt tüliga seotud. Lõpuks võib tüli minna üle teise inimese käitumise ja isiksuse süüdistamiseks. Tüli võib päädida kompromissi või ühe osapoole tagasitõmbumisega, ent mitte füüsilise rünnakuga.
Tülisid võib ette tulla igas peres või paarisuhtes, kuid see ei pea kohe tähendama, et tegemist on perevägivallaga. Tüli võib areneda perevägivallaks, ent perevägivald ei pea algama tülist. Vägivaldse käitumise ajendiks on teise inimese üle võimu ja kontrolli kehtestamise vajadus. Tüli puhul ei ole eesmärgiks teise inimese käitumise, suhete ja tegevuste kontrollimine või kui, siis ainult tüli aluseks oleva probleemi puhul. Perevägivalda eristab tülist eelkõige ühe inimese tahtlik soov tekitada teisele inimese emotsionaalset või füüsilist kahju (nt alanda, hirmutada, ähvarda või teha füüsiliselt haiget). Perevägivald on korduv ja süstemaatiline teise pereliikme allutamine enda tahtele.