Kuidas asi alguse sai?

Riigikohtu endine esimees Märt Rask juhtis riigikogu 2010. aasta kevadistungijärgul peetud ettekandes tähelepanu ülekriminaliseerimise probleemile.

Väljavõte ettekandest: „Üldpõhimõttest tulenevalt on karistusõigus vahend ultima ratio ehk selline õigusharu, mille poole pöördumine on vajalik juhul, kui teiste õigusharude regulatiivsest toimest ei piisa. Õigusteoorias räägitakse siinkohal teo karistamisväärsusest.

Paraku näitab praktika, et sellest põhimõttest meie seadusloomes eriti ei juhinduta, mis toob paratamatult kaasa karistusõiguse devalveerumise. Tuginedes eelviidatud analüüsile, tuleb tõdeda, et tööjõulistest 15–74-aastastest Eesti elanikest on 55,6% kantud karistusregistrisse erinevate väär- ja kuritegude toimepanemise eest (hõlmab ka kustunud karistusi). Isikud, kellel on kehtiv karistus või kes on olnud karistatud mõne süüteo eest, moodustavad üle poole elanikkonnast.“

Riigikohtu esimees leidis, et karistusõiguse appivõtmine on sageli vale meede konkreetse küsimuse lahendamiseks, sest mitte keegi ei kujunda oma käitumist enne karistusseadustikku uurides; karistusseadus ei sisalda käitumisreegleid. Tihti puudub põhjuslik seos karistusõigusliku reageerimise ja sotsiaalse probleemi lahendamise vahel. Inimeste sotsiaalseid hoiakuid ja käitumismustreid ei saa mõjutada karistusõiguse kohaldamisega, vaid selleks tuleb kasutada muid, konkreetse eesmärgi saavutamiseks mõeldud vahendeid. Eeskätt kodust kasvatust ja haridussüsteemi.

Riigikohtu esimees võttis oma kõne kokku järgmiste ettepanekutega:

1. Korraldada lähema paari-kolme aasta jooksul kõikehõlmav karistusõiguse teaduslik revisjon, et määratleda väärtuspõhiselt karistusõiguse pikemaajalise arengu eesmärgid ja suunad.

2. Korrastada kehtivat karistuste süsteemi ja tõsta karistusõigus tõeliselt ultima ratio tasemele.

3. Arendada mittekaristusliku iseloomuga mõjutusvahendite süsteemi, et vähendada karistatud isikute osa ühiskonnas, luues sellega eeldused süütegudesse tauniva suhtumise kujunemisele.