Ülekriminaliseerimisest

Karistusõiguslik sekkumine peab olema äärmuslik abinõu – mida see tähendab? Seda, et riik peab karistusõiguse abil sekkuma alles siis, kui muud õigusharud ei aita. Ehk teisisõnu: kui isiku õigusi on kiirem ja tõhusam kaitsta mõnes muus menetluses (nt tsiviilmenetluses), peab kriminaalmenetlus olema viimane valik.

Ülekriminaliseerimise teemat analüüsis 2010. aastal põhjalikult riigikohtu analüütik Timo Renithal.

Analüüsis tuuakse esile ülekriminaliseerimise peamised tunnused:

vastutust ette nägevate süüteonormide suur arv – Eestis on kokku ligi 1300 süüteokoosseisu;
karistatud isikute arv – 2010. aastal oli 37%-l Eesti tööealistest elanikest kehtiv karistus;
normi kvaliteet – mida täpsem on norm, seda lihtsam on kujundada ühtset praktikat;
liialt lai kaalutlusõigus menetlejale, mis võib suurendada täitevvõimu omavoli ohtu.

Analüüsi autor juhib tähelepanu ka liigse karistamise ohtudele ja tagajärgedele.

Esiteks võib riigi ülemäärane karistusõiguslik sekkumine kaasa tuua isikute õiguste ja vabaduste ebamõistliku riive ja üldise vabadusõiguse toimesfääri ahenemise.

Teiseks hakkab devalveeruma karistuse tähendus. Kui suur osa ühiskonnast on karistatud, siis võetakse õigusvastast käitumist loomuliku või paratamatu nähtusena. See aga tähendab, et langeb ära üldpreventsiooni osa kuritegevuse ennetamisel.

Kolmandaks võib ülekriminaliseerimine kaasa tuua kuritegevuse tõusu. Ühest küljest seetõttu, et karistuse mõiste on devalveerunud, teisalt aga seetõttu, et täitevvõim ei suuda enam õigusrikkumisi tõhusalt kontrollida.

Neljandaks tuleneb põhiseaduse § 13 lg-st 2 karistusnormi määratluse nõue. Isiku põhiõigusi riivav säte peab olema piisavalt määratletud. Kui norm on sätestatud nii õigusselgusetult, et keskmine isik ei suuda aru saada, millist tegu ette heidetakse, tuleks kohtutel kohaldada in dubio pro reo põhimõtet ning tõlgendada normi nii, nagu on süüdistatavale kõige soodsam.