Justiitsministeerium premeeris kriminaalpoliitika esseekonkursi võitjaid

Justiitsministeerium premeeris eile 800 euroga esseekonkursi “Kiviaeg ja lend Kuule kriminaalpoliitikas” võitjaid Margot Oleskit ja Heiko Leesmenti.

Margot Oleski essee „Liftikõne viiest trellist“ räägib 21. sajandi väljakutsetest vangistusele, alates vangide valimisõigusest kuni samasooliste pikaaegsete kokkusaamiste võimaldamiseni.

Heiko Leesmenti essee „Kellest me räägime ja kellele mõju avaldame“ räägib politsei näitel kommunikatsioonist, sõnumite selgusest, nende arusaamisest ja inimestele mõju avaldamisest ning headele ennetuse näidetele tähelepanu omistamisest, selmet pidevalt esile tõstes veriseid sündmuskohti ja problemaatilisi lugusid.

350 euroga premeeriti Riin Paabot essee eest „Mida ma näen vanglas“, 17-aastast Rynaldot essee eest „Kriminaalpoliitika - Kae nalja, Brutus!“, Avo Üprust essee eest „Surmanuhtlusest käitumiskontrollini“ ja Lauri Pihkvat essee eest „Vangla täidab talle seatud eesmärke“.

Lisaks anti kaheksale inimesele tänukiri esiletõstmist vääriva töö eest.

Esseekonkursiga “Kiviaeg ja lend Kuule kriminaalpoliitikas” soovis ministeerium julgustada Eesti inimesi arutlema kriminaalpoliitika tuleviku üle ning otsida seeläbi seni kasutamata võimalusi kriminaaljustiitssüsteemis. Konkursi auhinnafond oli 3000 eurot ja hindamiskomisjon hindas kokku 25 tööd.

„Meie rõõmuks oli tööde esitajate ring väga esinduslik. Oli mitu esseisti politsei ja piirivalveametist, prokurör, kohtunik ja mitu kohtuametnikku, oli mitu ametnikku vanglast ja kolm kriminaalhooldajat, ei puudunud ka üliõpilased ning karistussüsteemiga muul viisil kokku puutunud inimesed,“ ütles justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Kristel Siitam-Nyiri.

Esseekonkursi töödes keskenduti enim vangistuspoliitikale ja selle tänasele olukorrale ning muutmisvõimalustele, sekka sattus ka alaealiste õigusrikkujate, kannatanute huvide ja kuritegude ennetamist puudutavaid töid.

„Üldistades võib öelda, et tööd ei rääkinud niivõrd sellest, milliseid võimalusi peaks karistussüsteem pakkuma ega ka sellest, millest meil materiaalses mõttes puudu on, vaid pigem sellest, kuidas me inimesi süsteemis kohtleme, millised on meie väärtused, eesmärgid ja põhimõtted. Oluline teema oli karistuste mõjusus, mille puhul võis aru saada, et justkui karistuste masinavärk toimib Eestis kenasti, kuid sageli ei jõua me läbi kohtu ja olemasolevate karistusviiside kuritegevuse põhjusteni,“ rääkis Siitam-Nyiri.

„Ehk siis meil on töötav masin, kuid kompass ehk arusaam, kuidas ja miks me liigume, vajab veel sihtimist. Selge eesmärgi seadmine on suur väljakutse kriminaalpoliitika kujundajatele, kuid veelgi keerulisem on eesmärgi ja väärtuste tõlkimine politsei, prokuratuuri, kohtu ja karistusi täideviivate asutustes töötavate inimeste igapäevapraktikasse,“ lisas ta.

Praegused kriminaalpoliitika arengusuunad kehtivad kuni 2018. aastani ning esmakordselt läbiviidav esseekonkurss ongi üks esimesi samme uute arengusuundade ettevalmistamisel. 

Parimad esseed on leitavad siin.